Osteopaatia

Mis on osteopaatiline ravimeetod?

Osteopaatiline ravimeetod on diagnoosimine käte abil ja teraapiatehnika, mille abil on võimalik haigusi või vigastusi korrigeerida või ära hoida.

Organism on enamat kui lihtsalt kehaosade kogum. Seetõttu käsitlevadki osteopaatilise meditsiini arstid (D.O.) inimest tervikuna, selle asemel et ravida eraldi sümptomeid. Osteopaatia arstid keskenduvad teie ravimisele tervikuna, mis on tõeliselt patsiendikeskne lähenemine.

Eesti osteopaatia arstid ei kirjuta välja ravimeid ega tee lõikusi. Eestis tegutsevad osteopaadid on tegelikult osteopaatilise manuaalmeditsiini arstid (OMM), mõnikord nimetatakse seda ka osteopaatiliseks manuaalteraapiaks (OMT).

Osteopaatia arstid saavad aru sellest, kuidas keha süsteemid on omavahel seotud ja kuidas nad üksteist mõjutavad. Erilist tähelepanu pühendavad nad muskuloskeletaalsele süsteemile, mis peegeldab ja mõjutab teiste kehasüsteemide seisundit. See luude ja lihaste süsteem moodustab umbes kaks kolmandikku kehamassist ja selle olulise struktuuri hoolikas hindamine on osteopaatia patsiendi läbivaatuse tavapärane osa.

Osteopaatilise meditsiini arstid aitavad patsientidel arendada sellist suhtumist ja elustiili, mis ei aita üksnes haigustega võidelda, vaid aitavad ka neid ära hoida.

 

Ajalugu

Osteopaatiast kui uue ravimeetodi tutvustamist alustas USA arst Andrew Taylor Still 1874. aastal. Ta andis uudsele raviviisile nimeks osteopaatia: osteon tähendab kreeka keeles luud ja pathos haigust või kannatust. Osteopaatilise manuaalteraapia filosoofia põhineb tõdemusel, et kõik keha süsteemid on vastastikuses seoses ja sõltuvad funktsioneerimisel üksteisest.

Tõhusama raviviisi otsingud

300px-Andrew_Taylor_Still_1914Andrew Taylor Still (1828-1917) töötas pärast meditsiiniõpinguid USA armees kirurgina. Osteopaatia kui ravimeetodi loomiseni jõudis sr Still läbi isikliku peretragöödia – vahetult pärast ta naasmist Ameerika kodusõjast surid ta naine ja kolm last vale ravi tagajärjel seljaaju meningiiti, mispeale ta tegi järelduse, et tollased meditsiinipraktikad on ebatõhusad ja isegi kahjustavad. Oli aeg, kus füsioloogiliste pingete vabastamiseks kasutati aadrilaskmist, soolepuhastust ja oskendamist ning manustati suurte annustena morfiini, oopiumi, alkoholi või elavhõbedat.

Järgmised kümme aastat pühendas ta inimkeha uuringuile, et leida paremaid viise haiguste raviks. Oma kliinilistes uuringutes ja uurimistöös jõudis ta veendumuseni, et lihas-luustik mängib olulist osa kogu keha tervislikus seisundis ning järeldas, et kõiki optimaalset keha tervist säilitavaid elemente on võimalik vastava stimuleerimise abil töös hoida. Dr Still pidas paljude haigusseisundite põhjuseks lihas-luukonna häireid, vaadeldes keha kui tervikut. Ta pidas organismi iseparanevaks, eeldusel et on kõrvaldatud veresoonte ja närvide pitsumishäired. Dr Still tõi meditsiini nn tervise kui heaolu mõiste ja oli ennetava meditsiini innukas propageerija. Ta levitas mõtteviisi, et arstid peaksid keskenduma pigem patsiendile kui tervikule, mitte haiguspõhisele ravile.

Filosoofiast tegelikkuseks

Dr Still avas esimese osteopaatia kooli 1892. aastal Kirksville’is Missouri osariigis, esimene lend koosnes peresõpradest, Stilli lastest ja endistest patsientidest, kes lõpetasid kooli 1894. aastal. 1895. aastaks oli Still koos oma õpilastega teinud ca 30 000 osteopaatilist manipulatsiooni. 1890. aastate lõpuks saavutas kooli tunnustatuse ja populaarsuse astme, mis võimaldas Stillil pühenduda uurimistööle, jätkates samas ka patsientide vastuvõtmist. Dr. Stilli üks esimesi õpilasi oli ka hilisem kiropraktika ravimeetodi (1895) rajaja Daniel David Palmer.
1898 aastal hakkas Ameerika Osteopaatia Instituut välja andma esimest osteopaatia ajakirja, selleks ajaks olid neli osariiki juba osteopaatiat kui eriala tunnustanud. Euroopasse jõudis osteopaatia pärast I Maailmasõda, kui dr Stilli õpilane Martin Littlejohn 1917. aastal Londonisse paiknes ja Briti Osteopaatia Kooli rajas.

Osteopaatia tänapäeval

Tänapäeval on osteopaatia saanud ametliku tunnustuse 65 riigis, eriti levinud on see raviviis Ameerikas, kus tegutseb üle 74 000 osteopaatia arsti (D.O.). Osteopaatia arstid saavad arstidega võrdväärse koolituse, mis võimaldab neil töötada erinevates meditsiinivaldkondades. Koolituse käigus õpivad nad kasutama oma käsi nii probleemide diagnoosimiseks, valu leevendamiseks, liikumisulatuse parandamiseks kui lihaste ja kudede tasakaalustamiseks sellisel moel, et keha suudaks loomulikul  moel taastada normaalse tervisliku seisundi. Osteopaatilisi manipulatsioonitehnikaid kasutatakse toetava raviviisina nii kirurgias, anestesioloogias, spordimeditsiinis, geriaatrias kui erakorralises meditsiinis. Üha enam pannakse osteopaatia kolledžites rõhku biomeditsiinilistele uuringutele.

Comments are closed